Vabariigi Presidendi kõne küüditatud Eesti juutide mälestamisel 14. juunil 2021 Tallinna Rahumäe kalmistul.
Kaheksakümmend aastat tagasi püüdis okupatsioonivõim ühe suveööga matta lootuse, kodanikujulguse ja iseolemise tahte. Selle ööga hävitati tuhandete inimeste saatus ning totalitaarset režiimi ei huvitanud, kas tegu oli laste või eakatega, nad olid süüdi juba oma olemasolu tõttu. Nemad ise või nende emad, isad, lapsed olid olnud vaba Eesti tublid kodanikud. Paljudele nendele süütutele ohvritele jäi pilk loomavagunist viimaseks mälestuseks kodumaast.
See valus öö puudutas kõiki siinseid rahvaid. Maalt, mida veel viis aastat varem oli vanim järjepidevalt ilmuv juutide ajaleht „The Jewish Chronicle“ nimetanud tolerantsuse saareks ja Euroopa kuldseks nurgakeseks, küüditati üle 400 juudi kogukonna liikme, kümme protsenti väikesest ja väärikast kogukonnast.
Muidugi oli võõras võim oma hävitustööd alustanud kogu Eestis juba palju varem ja loomulikult puudutas see samuti kõiki siinseid inimesi, olenemata vanusest või rahvusest. Kaotatud oli teie vabalt tegutsenud kogukonna kultuurautonoomia, suletud seltsid ning sõjaeelse Euroopa ainus judaistika õppetool Tartu Ülikoolis. Kõik selleks, et valitseks totaalne kontroll ja kõikehaarav hirm. Sest vaba mõtet kardab iga totalitaarne võim kõige enam.
Nõukogude okupatsiooni kuritegudele järgnenud natsirežiimi mõistusevastane holokaust tõi kaasa hävingu ja ka neid ohvreid peame tänasel leinapäeval meeles hoidma. Sest sellised kuritööd sünnivad inimvaenulike ideoloogiate kurjusest ning kui me täna laseme valel ja pooltõdedel võimust võtta, võib see olla kasvulavaks uuetele õudustele.
Tartust 14-aastase koolipoisina Siberi soodesse küüditatud Jakob Kaplan on neid aegu kokku võttes 1991. aastal meenutanud:
„See on ka mälestus vabast juudi kogudusest, mis oli Eesti Vabariigi ja Eesti elu osa ja mis kadus jäädavalt puna-pruunis ning punakatkus. Ja see ei tule iial tagasi.“
Õnneks see nii ei ole, me oleme olnud inimsusevastaseid kuritegusid toime pannud ideoloogiatest tugevamad ning elame vabas ning demokraatlikus riigis, mille loomulik, tegus ning oluline osa on ka meie juudi kogukond. Kuid me peame meeles pidama, et mitte kunagi ei tohi ühtegi lootust siduda sõjakate ja totalitaarsete jõududega. Sest see avab taas kurjuse väravad.
Mälestan kõiki kurjuse süütuid ohvreid. Olgu õnnistatud nende mälestus. Zichrono Livracha.
